Eesti ulukiõnnetuste andmebaas ja kaardirakendus
 

Maanteeamet (alates 01.01.2021 Transpordiamet) koostöös keskkonnakonsultatsioonifirmaga Hendrikson&Ko analüüsis ja positsioneeris aastatel 2014–2018 riigimaanteedel toimunud loomaõnnetused ning koondas need registrisse. Andmete põhjal loodi avalik kaardirakendus, milles on võimalik tutvuda ulukiohtlikemate teelõikudega.   

Eesti teedel vigastatud ja hukkunud loomadest teatatakse keskkonnainfo telefoninumbrile 1313. Aastas tuleb infotelefonile keskmiselt 3000 teadet teel hukkunud või vigastatud metsloomade kohta. Õnnetuste andmed edastatakse kvartaalselt Maanteeametile.

Teostatud töö tervikeesmärk oli korrastada ja geokodeerida Maanteeametile edastatud keskkonnainfo telefoni 1313 ulukiõnnetuste teated ning koondada need andmebaasi. Analüüsides nii ulukiõnnetuste toimumispaikade ja ka loomade liikumist soodustavate maastikuelementide ruumiandmeid, on välja selgitatud Eesti maanteede loomaohtlikud teelõigud ning kajastatud need kaardirakendusel.

Viie aasta jooksul (2014–2018) registreeriti 18 401 teadet, millest õnnestus geokodeerida (anda sündmusele täpne toimumiskoht koordinaatsüsteemis) ligi 60% ning kanda andmebaasi. Põhiosa registrisse kantud õnnetustest (ligi 95%) juhtus suurulukitega ning neist valdav osa metskitsedega (8816 teadet ehk ligi 80%). Põtradega õnnetusi registreeriti andmebaasi 856 juhul ehk ligi 8%, ja metssigadega seotud õnnetusi vastavalt 767 ehk 7%. Suurkiskjate õnnetusi toimub maanteedel kordades vähem: hundi, karu ja ilvese õnnetusi võimaldas teate täpsusaste kanda andmebaasi kokku 18 korral.

Analüüsidest ilmnes, et ligi 44% registrisse kantud õnnetustest toimus põhimaanteedel ehk veidi alla poolte loomaõnnetustest olid koondunud 9,7 protsendile riigimaanteede võrgustikule. Registri alusel oli enim õnnetusi Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maanteel – viie aasta jooksul 1140 õnnetust. Registrisse kantutest on vaadeldava viie aasta jooksul toimunud kõige rohkem loomaõnnetusi ühe maantee kilomeetri kohta Põlva–Reola maanteel – 4,3 loomaõnnetust maantee kilomeetri kohta. Sellele järgnes Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee – 4,0 loomaõnnetusega maantee kilomeetri kohta.

Ulukiõnnetuste koondumiskohtade ehk klastrite väljaselgitamise aluseks võeti kümne aasta (2009–2018) õnnetuste andmed. Klastrite identifitseerimiseks kasutati KDE+ metoodikat, mis on välja töötatud Tšehhi Transpordiuuringute Keskuse poolt ning seda on viimastel aastatel kasutatud mitmete sarnaste loomaõnnetuste koondumiskohtade analüüside läbiviimisel. Analüüsi väljundiks on õnnetuste punktide alusel tekkinud statistiliselt olulised loomaõnnetuste klastrid maanteedel. Eesti riigimaanteedel tuvastati statistiliselt olulisi loomaõnnetuste koondumiskohti kokku 322,2 km ulatuses (1443 erinevas asukohas). Need koondumiskohtadena määratletud teelõigud moodustavad Eesti riigimaanteede võrgust ligi 1,9% ja need on kajastatud kaardirakenduses, mis on avaldatud veebilehel http://hendrikson.ee/maps/Loomaohtlikkus/.

Looduslike ohutegurite analüüsi eesmärk oli uurida Eesti riigiteedel registreeritud ulukiõnnetuste seoseid maastikutunnustega, mille alusel omakorda välja selgitada looduslikest ohuteguritest tulenev ulukiõnnetuste riski paiknemine teedel. Analüüs viidi läbi kahes etapis ning selleks kasutati kolme kõige sagedamini õnnetusse sattunud suuruluki liiki – metskits, põder ja metssiga. Kõigepealt võrreldi liikide kaupa õnnetuskohtade maastiku koosseisu kohtadega, kus õnnetusi ei ole registreeritud. Selle tulemusena sündisid iga liigi kohta õnnetuse tõenäosuse seosed uuritud maastikutunnustega. Teise etapina kombineeriti eri liikide õnnetusriskid kogu Eesti riigiteede võrgustiku ulatuses, arvestades liikide erinevat ohtlikkust liiklusesse sattudes.

Ulukiõnnetuste koondumiskohtade tehniline analüüs

Igal aastal registreeritakse Eesti teedel keskmiselt 120 sõiduki ja looma kokkupõrget, mille tagajärjeks on kahju inimestele või nende varale. Lisaks ohule  inimestele põhjustavad ulukiõnnetused kahju ka loomadele ja tiheda liiklusega maanteed killustavad metsloomade elupaiku. Keskkonnainspektsiooni valvetelefonil 1313 registreeritakse aastas paari tuhande looma hukkumine, kusjuures enamus väiksemate loomadega seotud õnnetusi jääb registreerimata. Viimastel aastatel on probleem pigem suurenenud, sest sõidukeid liigub Eesti teedel rohkem ja sõraliste arvukus on tänu pehmetele talvedele tõusnud.

Käesoleva töö eesmärk on seada pingeritta 2009–2013 aastate kõige ulukiohtlikumad maanteelõigud Eestis, 50 kõige ohtlikuma lõigu analüüs nii liiklusohutuslikest kui ka looduslikest aspektidest lähtuvalt ning pakkuda iga koha kohta lahendused leevendavate meetmete rakendamiseks. Tähelepanu pöörati eelkõige looduskeskkonna säästmisele.

Kõige ulukiohtlikumad teelõigud koonduvad Eestis peamiselt põhimaanteedele Tallinna ja vähemal määral Tartu ümbrusesse. Nende pikkus varieerub 100-st meetrist 5,2 kilomeetrini. Et liiklustihedus enamusel lõikudel on suur, siis on paljudel juhtudel eelistatud lahenduseks eritasandilised ulukiläbipääsud, mis võimaldavad metsloomadel ohutult maanteed ületada. Samatasandilised ulukiläbipääsu lahendused on soovitatavad kohtades, kus liikluskoormus on madalam või on lähiajal plaanis tee viia uuele trassile.

Käsiraamat "Loomad ja liiklus Eestis"

Käsiraamatu põhiteema on transpordi infrastruktuurist tulenevate ökoloogiliste barjääride ja killustumise efekti vähendamine ning elusloodusega seotud liiklusohutuse tõstmine.

Käsiraamatu sihtrühmad on kõik, keda puudutab transpordi infrastruktuuri n-ö elutsükkel, alates otsustajatest ja planeerijatest kuni liiklejate ja teede hooldajateni nii riiklikul, regionaalsel kui ka kohalikul tasemel. 

Käsiraamat on üles ehitatud lahenduse põhiselt, andes samas ülevaate probleemist kuni selle tehnilise lahenduseni. Raamat baseerub mitmetel sarnastel käsiraamatutel ja ülevaadetel mujalt maailmast, eriti aga Euroopa käsiraamatul „Transpordi infrastruktuuriga killustatud elupaigad. Loodus ja liiklus. Euroopa käsiraamat konfliktide määratlemiseks ja lahenduste kavandamiseks“ („Habitat fragmentation due to Transportation Infrastructure. Wildlife and Traffic. A European Handbook for Identifying Conflicts and Designing Solutions.“, KNNV Publishers, 2003), mis on koostatud aktsioonis COST341 ligi 20 Euroopa riigi ekspertide osalusel.

Käsiraamat on jaotatud üld- ja tehniliseks osaks. Esimene annab üldise ülevaate problemaatikast ja toob näiteid mujalt maailmast. Teine kirjeldab kogu meetmete planeerimise, keskkonnamõju hindamise, rakendamise, kontrolli ja hooldamise protseduuri optimaalseimal viisil ning annab detailsema ülevaate kasutusel olevatest ja vajalikest meetmetest liigirühmade kaupa, tuues välja ka täpsema tehnilise lahenduse kirjelduse projekteerijatele. Hinnatud on ka kuluaspekti, sedavõrd kui see on muutuvas finantsolukorras võimalik.

Käsiraamatu koostamist juhendas juhtivekspert Lauri Klein, töörühmas osalesid Eesti loomastiku eksperdid Jüri Tõnisson (sõralised), Nikolai Laanetu (poolveelised imetajad), Peep Männil (kiskjad), Lauri Lutsar (käsitiivalised), Uudo Timm (kaitsealused liigid), Jaanus Remm (väikeulukid ja närilised), Val Rajasaar (ulukikäitumine), Meelis Uustal (värvulised), Jaanus Elts (suuremad linnud), Riinu Rannap (kahepaiksed ja roomajad) ja Piret Pappel (kahepaiksed ja roomajad).

Käsiraamatu koostas Maanteeameti (alates 01.01.2021 Transpordiamet) tellimusel Eesti Loodusuurijate Seltsi haruselts Eesti Terioloogia Selts.

Viimati uuendatud 10.02.2021